segapudru

Täna just suure suuga ütlesin, et ei viitsi enam blogida. Ja näe, tuli tuju :D Nii et tüng oli, hahaa!

Räägiks siis natuke eluolust, et kõigil, kes tahavad, oleks ikka ülevaade olemas.

Praegu on selline aeg, kus ma tegelikult peaksin kassiahastuses olema kõigi kuhjunud kohustuste, tegemata eksamite, tööasjade jne pärast. Aga ei ole sugugi. Hoopis teised mõtted on peas. Pidevalt on miskisugune tunne, nagu midagi oleks puudu, midagi oleks valesti, midagi tahaks rohkem. Ja ma arvan, et see midagi on Jumal. Natuke nagu alguse tunne on. Selline, nagu siis, kui ma istusin Prantsusmaa kloostris ja mõtlesin oma ajud kärssama, et siis lõpuks alla anda ja Jumalale jah öelda.
Ma olen uues koguduses käinud varsti juba aasta. Terve selle aja olen tegelenud mingis mõttes usu ümberhindamisega, maailmapildi muutmisega. Sest kui aus olla, siis EK ja minu ex-kogudus erinevad ikka väga. See on nii hea, et ma olen saanud mingid asjad uuesti läbi mõelda ja ära seedida, kõik need ahhaa-momendid, aga samas on see kohati ka jalgealuse kõikuma pannud. Nüüd ma olen punktis, kus ma tahan rohkem, aga ise päris täpselt ei tea, mida. Praegu on mul kõike natuke. Aga milline on täpselt minu koht, millist elu ma tahan elada? Ma tean seda, et ma tahan rohkem Jumalat ja et ma ei taha ainult kool-töö-kodu rutiini, tahan päriselt ka elada. Aga millised on minu anded, kuhu ma suundumas olen ja kuidas saavutada see, mida ma päriselt tahan, see teadmine on praegu natuke kaduma läinud. Pühapäeval Simo-Ott ja Kaur rääkisid, kui palju neile on kasuks tulnud natuke aega eemal olemine. Täiega tahaks ka kuhugi kaugele reisida! Eks näis, mis saab. Praegu võtan ühe päeva korraga.

Ilusaid hetki on igapäevaselt tegelikult väga palju olnud. Näiteks reedel kell kaks öösel tantsisime Eglega minu toas Köögi saatel ("vaata, kuidas tantsin läbi elu"), väga lõbus oli :D Laupäeval käisin kinos ja hakkasin natuke Jacsonit fännama. Pühapäeval istusime Alaniga Okupatsioonide muuseumis ja kuulasime Indigolapsi. Natuke muutunud on nad, ei ole enam sama hea, kui kunagi. Aga noh, muhedad ikka. Siis käisin veel raamatupoodides aega parajaks tegemas, silitasin kaasi ja muutkui ohkisin, et seda tahaks ja siis seda ja seda.
Ära tasuks mainida veel see pisiasi, et oma karjääris nõustajana, olen jälle sammukese edasi astunud. Lahendus.netis, kus ma juba aasta vabatahtlik olnud olen, anti mulle nüüd vanem õde, keda ma õpetama ja aitama pean :) Olin väga meelitatud, aga kahjuks on ta juba magistrant ja tegelikult minust palju targem.

Vot nii on lood.
Indigolapsed laulavad teile unelaulu :)

*

4.-9. november. Tallinn - Pärnu - Kilingi-Nõmme(?) - Riia - mingi lennujaam Brüsseli lähedal - Brüssel - LUXEMBURG!!
Veel ei tea täpselt, millal ja kuidas Pärnu saan ning sealt Kilingi-Nõmme, tagasi saamisest tean veel vähem :p Lennuaegu ka ei mäleta. Maailma kõige halvem planeerija üldse. Lillule pean kusagilt piparkooke saama. Loodetavasti läheb kõik hästi. Ei jõua enam ära oodata :)

Aga kas te teatsite, et...

Laura nimi ei peaks tegelikult sugugi mitte ainult lihtsalt Laura olema, vaid Laura-Marie (või Maria)? Ja võib-olla ühel ilusal päeval nii juhtubki. Ma lihtsalt võtan hoogu.

*

Huvitav, milline näeb praegu välja kask minu Pärnu toa akna all? Praegu ma tahaksin olla seal. Kindlati puhub vanast aknast tuul sisse. Aga toas, puhuri ees ja pleedi mähituna on soe ja mõnus. Ja Krässu tuleks ja pistaks oma karvase pea minu sülle. Ja oleks hea ja...kodus. Aga mina olen Tallinnas. Ja aknast ei puhu tuult sisse. Ja kaske ei ole, Krässut ka enam ei ole. Ma ei tunne ennast miskipärast täna nagu kodus.

Miks ma olen see, kes ma olen?

Olete kunagi endalt seda küsinud? Arutasime neljapäeval õige natuke selle üle, mida vastata, kui inimesed küsivad :"Miks sa oled kristlane?" Helen arvas, et see on niisama hea küsimus kui "Miks sa hingad?" Tõesti, kristlane olla on saanud täiesti loomulikuks ja nii see peabki olema. Sass olevat ükskord sellele küsimusele vastanud "sest Jumal lõi mind selliseks." :D Ühesõnaga on see päris keeruline küsimus. Aga ma arvan, et me peaksime küll oskama sellele vastata. Minul endal on seda vaja teada.
Miks ma olen kristlane?

Kõige kergem oleks vastata, sest ma kogen Jumalat, kogen tema ligiolu ja lihtsalt tean, et Ta on olemas. Ja see on tõsi. Aga ma arvan, et sellest ei piisa. Ilmselt ei väida seda ka ainult kristlased.

Minu jaoks on olulisemad kogemused. See kui ma näen seda, et asi tõepoolest töötab. Mulle meeldib jälgida seda, kuidas kõik, mis Piiblis kirjas on, toimib. Kui ma võtan sealt mingi tõe või põhimõtte ja selle ellu rakendan, siis see päriselt ka töötab. On alati töötanud.

Oh, ja siis veel kõik need lugematud palvevastused. Sellised, mille puhul ei saa kaheldagi, et need ainult Jumalalt olla said. Neid ikka jagub, kuigi alati ei ole kõik tulnud lihtsalt või kiiresti. Võib-olla tuleks siin ära märkida tervendamised. Ma ise olen õnneks terve olnud või siis ma ei tunnista lihtsalt, et mul midagi viga on :D Aga ühest hullust peavalust sain küll korra palve abil lahti. No ja emaga on suuremad imed toimunud. Ja lõppude lõpuks on isegi mu koeraga tervendavad imed toimunud :p Aga igapäev suuri imesid ei toimu. Väikeseid ikka ja isegi selliseid, mida nii kergesti ei märkagi.

Väga palju räägitakse vastuoludest kristluses. Mulle on alati meeldinud oma usk loogiliselt läbi mõelda. Jah, ma olen väga palju Jumalalt igasugu küsimusi küsinud, ma ei ole väga paljut mõistnud ja kindlasti paljut ei mõista ka praegu. Ja olen ka väga palju kahelnud. Õnneks on Ta alati vastanud. Ja asjad, mis alguses tunduvad nii arusaamatud, on muutunud loogiliseks ja lihtsaks. Eks nii ole enamike asjadega: alguses tunduvad keerulised ja imelikud, aga kui süveneda ja pühenduda, siis me hakkame taipama. Õnneks Jumal räägib ka :) See teeb asja kohe palju kergemaks.

Kui ma mõtlen oma teekonnale koos Jumalaga, siis see ei ole alati olnud kõige kergem. Ma olen kahelnud, ma olen pettunud. Ma olen mõelnud loobuda ja olnud loobumise äärel. Ka hiljuti. Ja siis ma olen nutnud ja palunud, et Jumal hoiaks mu käest kinni, sest mina tema omast enam hoida ei oska või ei suuda ja kui tema mind kinni ei hoia, siis ma lähen minema. Ta on alati hoidnud ja näidanud oma armastust. Ja see ongi kõige tähtsam põhjus, miks ma olen kristlane: Tema armastus. See teadmine, et Tema armastab mind just sellisena nagu ma olen. Tingimusteta. Ja mitte ainult teadmine, sest teadmisest ei piisa. Armastust peab kogema ja nägema. Ja kristlasena saan ma seda teha kõige ehedamal viisil, elades koos Temaga, kes suri ristil minu eest. Seda ei saa ära teenida. Ja ma armastan Jeesust! Tema on minu elu mõte.

Võib-olla ei ole see kõige täiuslikum vastus küsimusele "miks ma olen kristlane?", aga seda ongi raske sõnadega edasi anda. Igatahes, kes iganes seda loeb, te võite minu käest julgelt küsida Jeesuse ja kristluse kohta, ka vastu vaielda. Võib-olla ma ei oska parimaid vastuseid anda, aga lobiseda meeldib mulle ikkagi :D

"geeniused"

Ma olen endiselt Jumalale väga tänulik oma töö eest. Ja oma kutsumuse eest. Mind on väga hoitud, nii et algus on päris kergesti läinud. Lapsed on toredad olnud, töökaaslased väga mõistvad, elu on olnud rahulik ja ilus. Nüüd aga hakkavad asjad muutuma, enam nii väga ei hellitatagi. Olen rohkem aimu saanud, millised on probleemid, mis minu tööga kaasas käivad, millised on lapsed ja nende elud. Sellist päris rahulikku päeva, kus keegi ei karju, ei tülitse ega tee muud lollust, ei olegi juba mõnda aega olnud. Ükspäev läksid kaks poissi kaklema, no käte ja jalgadega. Õnneks oli neid kerge maha rahustada. Samal päeval veidi hiljem sain lendavate toolidega pihta :D Mis muidugi minu pihta suunatud ei olnud, olin lihtsalt valel ajal vales kohas. Pärast värisesid käed küll natuke aega, aga lõppes asi siiski hästi. No ja eile tuli meile uus poiss, erikoolist. Otsisime ta küll läbi, aga ta suutis siiski kuidagi suitsud sisse nihverdada, nii et käis vetsus suitsul salaja. Peale seda otsisime ta veel kord läbi, suitsu ei leidnud, küll aga ühe žiletitera. Peab ikka mõistus olema, et asjad niimoodi ära peita. Kogemus ka, muidugi. Aga peale selle on meil praegu päris igav elu. Lisaks sellele vene poisile on meil veel kaks eesti tüdrukut, kes kahjuks personaliga sugugi ei suhtle. Ja sundida ju ka ei saa. Aga igav on niimoodi. Üldiselt mulle meeldivad poisid rohkem :D Nendega on huvitavam ja neile meeldib minuga mängida ja suhelda tavaliselt.
Mulle hullult meeldib see tunne, kui ma midagi uut jälle teada saan. Näiteks järgmine kord oskan ilmselt natuke paremini läbiotsimist teha. Ja ma eelistan põnevat elu igavale :p Kuigi praegu olen natuke väsinud, kooli kõrvalt on 0,75 kohaga tööl käia ikka natuke liiga palju, eriti kui on veel sada muud tegemist. Aga järgmine kuu olen õnneks jälle 0,5 kohaga. Jumala juhtimist ja rahu kogen ka pea iga päev. Nii et on tore töö küll, kuigi tahaks juba vähem. Ja eriti tahaks juba puhkust :D Varsti õnneks saab ka.

*

Mul oli täiesti suurepärane sünnipäev. Ja päev enne ja pärast seda. Aitäh! Minu jaoks oli kõik suht ideaalne. Ma olen nii, nii õnnelik, et minu kõrval on kõik need inimesed, teie. Ja neid on isegi veel rohkem kui teie, kes minuga laupäeval olite. Tavaliselt on sünnipäevadel minu jaoks natuke liiga palju tähelepanu no ja ka see aasta on need hilisemad kohustuslikud kokkusaamised (isaga näiteks) natuke väsitavad, piisaks ühest päevast küll. Ohjah, ma ei oska enam ennast väljendada. Mul oli tore. Aitäh. Ma armastan teid, kohe päris, päris tõsiselt.